Meie maja esimene direktor
Olen Tartu 12. Keskkooli viimane vilistlane. Lõpetasin keskkooli 1995. aastal. Peale mind tuli Kommertsgümnaasium. Siis kadus seegi ja alles jäi Hansa kool. Ent maja on ikka sama armas, nagu neil aastatel, mil Valter Johanson mind ja teisi õpilasi ning kolleege hommikuti kooli trepil tervitas. Muide, ta tegi seda igal hommikul, mil ta majas oli. Jah, ta oli vana kooli mees. Džentelmen seltsimeeste ajastul, mis on juba omaette saavutus.
Millisena siis mäletan legendaarset koolidirektorit mina – üks tema sadadest ja sadadest lastest? See seitsmene koolipoiss, kes nelgid näpus kooliteed alustas ja 13-aastane murdeeas mürsik, kui koolijuhti Raadi kalmistul viimsele teele saatis. Kui palju mälestusi selle kuue aasta sisse mahub?
Kinnisilmi mälupiltides sobrades korjan sealt välja kooliajast säilinud hetked. Sealt vaatab mulle vastu pikk ja kiitsakas, alati soliidse, hoolitsetud välimuse ja prillidega mees. Kas ta ka sõna otseses mõttes pikka kasvu oli? Minul on seda raske hinnata. Lapsepõlves näivad ju asjad ja inimesed ning vahemaad oluliselt suuremate, pikemate ja kaugematena kui nad tegelikult on.
Ruum ei olnud Valter Johansonist kunagi täis, aga alati kiirgas tema olekust autoriteeti. Samas jagus teda igasse soppi, koridorinurka, klassiruumi ja kabinetti. Ta oli mees, keda õpilased ei kartnud, kuid austasid igas mõttes kui direktorit. Aupakliku suhtumise teenis ta välja soojusega, mis oli ometi teatud reeglitega raamitud. Kuid see soojus polnud kuidagi kalkuleeritud, vaid siiras. Ka mu ema – kes töötas samas koolis aastaid muusikaklassi õpetajana – sõnul, oli Johanson väga siiras inimene.
Njah, tuleb tunnistada, et möödunud aeg on mälestustekillud sulatanud üheks tervikuks. Ka tema hääle on aastad mu mälust paraku kustutanud. Arvan, et isegi toona ei oleks ma ilma ülikonna ja prillideta Valter Johansoni tänaval ära tundud. Kaasteelisedki räägivad, et ta oli alati esimene, kes majja saabus ja viimane kes läks. Kui suur võimalus mul üldse oli, kohata puhkehektel meest, kes elab ja hingab oma lemmiklapse – kooli nimel. Räägiti ju linnaski kaheteistkümnendast kui Johansoni koolist. See muidugi ei tähenda, et ta oma lapsi oleks vähem armastanud.
Ootamatult kerkib esile üks veidi teistsugune mälupilt. Olin siis ehk kümnene. Koolimaja esimese (või oli see teise?) korruse koridori oli moodustatud laudadest ring. Igal laua taga istus üks õpilane, kelle ees oli malelaud. Ringi sees oli Valter Johanson. Ta jalutas lauast lauda ja mängis üksi kõikide õpilaste vastu malet. Võib-olla mäletan ma valesti, aga minu teada selles simultaanis teda keegi võita ei suutnud. Muide, Valter Johanson oli kirglik kabetaja ja kirikabes suisa meeskondlik NSV Liidu meister. Palju palju aastaid hiljem olen aru saanud, et oma kooli asutamine ja selle juhtimine neil keerulistel ja rasketel aegadel oli sisult sama – katkematu malelahing ihuüksi kümnete vastastega.
Oma viimase mängu mängis Valter Johanson 90ndal aastal ja seda ta kahjuks enam ei võitnud. Tol sügisel algas Tartu 12. Keskkooli uus õppeaasta teisiti. Tema harjumuspärane koht kooli trepil jäi tühjaks. Hommikutervitusest oli saanud hüvastijätt. Olin üks väljavalitu koolipere seast, kes talle Raadi kalmistul viimast korda lehvitas. Mul on meeles, et see oli üks soe, päikeseline päev ja meie ümber puhusid muutuste tuuled.
Kirjutasin hiljuti ühed read ja märkasin, et need sobiksid selle lühikese meenutuse lõppu.
on huultel tervitus
ja silmis jumalagajätt
ka ühte lehvitusse
mahub rõõm kui nutt
elus ikka läbisegi
on võlts ja pesuehtne
kõik näib kord keeruline
siis jällegi nii lihtne
sul ühel palgel pisarad
ja teisel särav naer
nii oma päevi visandad
ja mööda läheb aeg
ta märkamatult kaob
vaid näole jälgi jättes
ent mis toonil süda taob
on sinu enda kätes
Vaatamata keerulistele aegadele ja lõpututele lahingutele lõi Valter Johansoni süda alati oma kooli ja selle laste eest ning nende nimel, tehes seda kõige kaunimas helistikus. Aitäh Teile, lugupeetud direktor!
Millisena siis mäletan legendaarset koolidirektorit mina – üks tema sadadest ja sadadest lastest? See seitsmene koolipoiss, kes nelgid näpus kooliteed alustas ja 13-aastane murdeeas mürsik, kui koolijuhti Raadi kalmistul viimsele teele saatis. Kui palju mälestusi selle kuue aasta sisse mahub?
Kinnisilmi mälupiltides sobrades korjan sealt välja kooliajast säilinud hetked. Sealt vaatab mulle vastu pikk ja kiitsakas, alati soliidse, hoolitsetud välimuse ja prillidega mees. Kas ta ka sõna otseses mõttes pikka kasvu oli? Minul on seda raske hinnata. Lapsepõlves näivad ju asjad ja inimesed ning vahemaad oluliselt suuremate, pikemate ja kaugematena kui nad tegelikult on.
Ruum ei olnud Valter Johansonist kunagi täis, aga alati kiirgas tema olekust autoriteeti. Samas jagus teda igasse soppi, koridorinurka, klassiruumi ja kabinetti. Ta oli mees, keda õpilased ei kartnud, kuid austasid igas mõttes kui direktorit. Aupakliku suhtumise teenis ta välja soojusega, mis oli ometi teatud reeglitega raamitud. Kuid see soojus polnud kuidagi kalkuleeritud, vaid siiras. Ka mu ema – kes töötas samas koolis aastaid muusikaklassi õpetajana – sõnul, oli Johanson väga siiras inimene.
Njah, tuleb tunnistada, et möödunud aeg on mälestustekillud sulatanud üheks tervikuks. Ka tema hääle on aastad mu mälust paraku kustutanud. Arvan, et isegi toona ei oleks ma ilma ülikonna ja prillideta Valter Johansoni tänaval ära tundud. Kaasteelisedki räägivad, et ta oli alati esimene, kes majja saabus ja viimane kes läks. Kui suur võimalus mul üldse oli, kohata puhkehektel meest, kes elab ja hingab oma lemmiklapse – kooli nimel. Räägiti ju linnaski kaheteistkümnendast kui Johansoni koolist. See muidugi ei tähenda, et ta oma lapsi oleks vähem armastanud.
Ootamatult kerkib esile üks veidi teistsugune mälupilt. Olin siis ehk kümnene. Koolimaja esimese (või oli see teise?) korruse koridori oli moodustatud laudadest ring. Igal laua taga istus üks õpilane, kelle ees oli malelaud. Ringi sees oli Valter Johanson. Ta jalutas lauast lauda ja mängis üksi kõikide õpilaste vastu malet. Võib-olla mäletan ma valesti, aga minu teada selles simultaanis teda keegi võita ei suutnud. Muide, Valter Johanson oli kirglik kabetaja ja kirikabes suisa meeskondlik NSV Liidu meister. Palju palju aastaid hiljem olen aru saanud, et oma kooli asutamine ja selle juhtimine neil keerulistel ja rasketel aegadel oli sisult sama – katkematu malelahing ihuüksi kümnete vastastega.
Oma viimase mängu mängis Valter Johanson 90ndal aastal ja seda ta kahjuks enam ei võitnud. Tol sügisel algas Tartu 12. Keskkooli uus õppeaasta teisiti. Tema harjumuspärane koht kooli trepil jäi tühjaks. Hommikutervitusest oli saanud hüvastijätt. Olin üks väljavalitu koolipere seast, kes talle Raadi kalmistul viimast korda lehvitas. Mul on meeles, et see oli üks soe, päikeseline päev ja meie ümber puhusid muutuste tuuled.
Kirjutasin hiljuti ühed read ja märkasin, et need sobiksid selle lühikese meenutuse lõppu.
on huultel tervitus
ja silmis jumalagajätt
ka ühte lehvitusse
mahub rõõm kui nutt
elus ikka läbisegi
on võlts ja pesuehtne
kõik näib kord keeruline
siis jällegi nii lihtne
sul ühel palgel pisarad
ja teisel särav naer
nii oma päevi visandad
ja mööda läheb aeg
ta märkamatult kaob
vaid näole jälgi jättes
ent mis toonil süda taob
on sinu enda kätes
Vaatamata keerulistele aegadele ja lõpututele lahingutele lõi Valter Johansoni süda alati oma kooli ja selle laste eest ning nende nimel, tehes seda kõige kaunimas helistikus. Aitäh Teile, lugupeetud direktor!
Tartu 12. Keskkool asutati 1978. aastal. Direktor Valter Johanson asus tööle märtsis, et olla nii ehitusjärelvalve teostaja kui töökollektiivi komplekteerija. Õpetajad asusid tööle 1. augustil. Valter Johanson ja kõik teised töötajad rakendati sellele ajale kohaselt terveks kuuks valmiva koolimaja ehitustöödele, koristamisele, mööbli kokku panemisele, õppevahendite tassimisele ja valmistamisele. Kooli avamisel 1.septembril lõikasid lindi läbi Valter Johanson ja õpetaja Ireen Toomla. Kuna majas oli selleks ajaks veel palju töid tegemata ning osa tehtud töödest olid ebakvaliteetsed, tuli direktoril pidevalt tegeleda ehitus- ja remonditöödega. Valter Johanson parandas torustikku, vahetas põrandalaudu, krohvis seinu ja tegi kõiki vajalike töid, tundus, et ei ole tööd mida ta ei oska. Õpilased teadsid, et see mees, kes töökitliga ringi liigub, ongi kooli direktor. Valter Johanson jõudis suhelda kõigi töötajatega, oli äärmiselt osavõtliku ja toetava inimesena lahendas töötajate probleeme lapsele lasteaia koha kuni korteri saamiseni. Ta osales kõikidel õpetajate sünnipäevadel. Oma viimasel elusuvel, teades, et teda pole enam kauaks meie hulgas, saatis ta kõigile suvistele sünnipäevalastele õnnitluskaardid ette. Valter Johanson oli tegutseja, kes toetas alati õpetajate poolt algatatud ettevõtmisi. Valter Johanson oli tõeline rahvamees ja juht.
Tulin peale ülikooli lõpetamist 1979. aastal tööle Tartu 12. keskkooli. Minult küsiti vahel väljaspool kooli, et kas sa oled seal Johansoni koolis töökoha leidnud ja lisati, et direktor on seal väga hea. Kool alustas ju oma teist tööaastat, aga koolijuht oli inimeste seas tuntud inimene.
Ühel augustikuu päeval kogunes hommikul päris palju töökaaslasi õpetajate tuppa ning selgus, et nende suvepuhkus oli lõppenud. Uued tulijad olid tagasihoidlikud, aga oli ka päris ülemeelikus meeleolus kolleege. Samal ajal saabus vestlusringi energiline ja puhanud ning rõõmsa meelega direktor Valter Johanson, kes ulatas kohalolijatele isiklikult käe ja soovis head algavat tööaastat. Arvan, et sellest heast sõnast sai suur julgustus järgnevateks toredateks tööaastateks.
Ühel augustikuu päeval kogunes hommikul päris palju töökaaslasi õpetajate tuppa ning selgus, et nende suvepuhkus oli lõppenud. Uued tulijad olid tagasihoidlikud, aga oli ka päris ülemeelikus meeleolus kolleege. Samal ajal saabus vestlusringi energiline ja puhanud ning rõõmsa meelega direktor Valter Johanson, kes ulatas kohalolijatele isiklikult käe ja soovis head algavat tööaastat. Arvan, et sellest heast sõnast sai suur julgustus järgnevateks toredateks tööaastateks.
Alustasin kooliteed 12kk 1977a. Vastupidiselt kooli juhtivale, närvilisele naisperele, oli Johanson tasakaalukas ja rahulik. Kui mind kõrvupidi direktori juurde tassiti, siis oli see minu jaoks etem, kui õppealajuhataja juurde sattumine. Olin tuntud pätipoiss, kellest kool iga hinna eest vabaneda püüdis. 1986 pidin astuma 17kutsekeskkooli. Isa nägemus oli aga, et saaksin keskhariduse ja seejärel läheksin kõrgkooli. Olin juba paberid kutsekasse sisse viinud, kui 2 nädalat enne kooli algust, isa mahitusel siiski veel vanast koolist läbi astusin. Sattusin koridori peal kokku vana Johansoniga, nii teda mõned kutsusid. Küsis, mis mureks. Rääkisin siis oma jutu talle ära. Ta teadis mind isiklikult, kas ka teisi õpilasi, ei tea. Olles mind ära kuulanud, ütles: noh, suve jooksul ehk on sulle mõistus pähe tulnud. Kuigi kohad on küll täis, siis sideklassi ma sulle koha siiski leiaksin. Paraku jäi minu edasine õppimine seal siiski katki, sest isa arvas, et sideklass ei ole piisavalt hea stardipositsioon edasiseks eluks. Kahjuks. Aga Johansoni mäletan alati hea sõnaga. Tal oli minusse usku ja julges mulle pakkuda kohta oma koolis, kus olin kõigi poolt vihatud ja pinnuks silmas. Üsnagi õigustatult…
Olen Anne Tomson (nüüd Nukk). Lõpetasin 12. Kk aastal 1983.
Esimene meenutus koolidirektorist tuleb aga hoopis minu isa mälestustest.
Nimelt toodi 12.Keskkooli tiibklaver. See oli vaja ju aulasse transportida. Õpilastele anti teada ning isad olid vajalikul õhtupoolikul koolis kohal Kui minu isa koju tuli, siis muidu tõsine ja karm mees oli siiralt üllatunud. Isa oli nii jutukas ja kordas ennast minu arust terve õhtu. Isa oli nimelt koolis näinud sellist direktorit, keda ta oma elus veel polnud näinud. Ainult kiidusõnad: direktor oli sõbralik, andis kõikidele terekätt, suhtles nagu tavaline inimene ja veel rohkemgi. Isa oli Valter Johansoniga tundnud end vajaliku ja tubli inimesena. Direktori tänu tehtud raske töö eest oli siiras. Minu isa koolitee jäi olude tõttu lühikeseks. Selle põlvkonna inimeste jaoks oli aga koolidirektor midagi väga tähtsat ja olulist. Ka kooliõpetajatesse suhtuti austavalt. Nii lähedalt polnud ilmselt mu isa koolijuhiga kunagi suhelnud. Isa jaoks oli kooliharidus ja sellega seonduv terve elu olulisel kohal. Ja tema lapsed saidki kõrghariduse….
Minu meenutuste järgi oli Valter Johanson tasakaalukas ja samas lõbus inimene. Näiteks on meeles, et ta seisis ikka koolipäeva alguses trepil ja tervitas kõiki õpilasi hommikuti.
Segadused ja pahandused lahendas ta omal moel: konkreetselt, rahulikuks jäädes ja mõjusalt. Tema juurde julges minna nii kooli oivik kui ka kahemees.
Ilmselt andis ta kooli personalile üsna vabad käed tegutsemiseks. Olin pikka aega kooli malevanõukogu esimees. Sel ajal tundus, et kõik, mida pioneerijuht A. Põhjala soovis teha, sai rohelise tule just direktori poolt. Direktor oli alati olemas ja kohal. Varahommikul ja hilja õhtul. Meenutused on ainult positiivsed ja soojad, isegi, kui need on peaaegu 50 aastat vanad.
Meie 7.klass alustas uues 12.Keskkoolis suure rõõmuga ja toreda direktoriga.
Esimene meenutus koolidirektorist tuleb aga hoopis minu isa mälestustest.
Nimelt toodi 12.Keskkooli tiibklaver. See oli vaja ju aulasse transportida. Õpilastele anti teada ning isad olid vajalikul õhtupoolikul koolis kohal Kui minu isa koju tuli, siis muidu tõsine ja karm mees oli siiralt üllatunud. Isa oli nii jutukas ja kordas ennast minu arust terve õhtu. Isa oli nimelt koolis näinud sellist direktorit, keda ta oma elus veel polnud näinud. Ainult kiidusõnad: direktor oli sõbralik, andis kõikidele terekätt, suhtles nagu tavaline inimene ja veel rohkemgi. Isa oli Valter Johansoniga tundnud end vajaliku ja tubli inimesena. Direktori tänu tehtud raske töö eest oli siiras. Minu isa koolitee jäi olude tõttu lühikeseks. Selle põlvkonna inimeste jaoks oli aga koolidirektor midagi väga tähtsat ja olulist. Ka kooliõpetajatesse suhtuti austavalt. Nii lähedalt polnud ilmselt mu isa koolijuhiga kunagi suhelnud. Isa jaoks oli kooliharidus ja sellega seonduv terve elu olulisel kohal. Ja tema lapsed saidki kõrghariduse….
Minu meenutuste järgi oli Valter Johanson tasakaalukas ja samas lõbus inimene. Näiteks on meeles, et ta seisis ikka koolipäeva alguses trepil ja tervitas kõiki õpilasi hommikuti.
Segadused ja pahandused lahendas ta omal moel: konkreetselt, rahulikuks jäädes ja mõjusalt. Tema juurde julges minna nii kooli oivik kui ka kahemees.
Ilmselt andis ta kooli personalile üsna vabad käed tegutsemiseks. Olin pikka aega kooli malevanõukogu esimees. Sel ajal tundus, et kõik, mida pioneerijuht A. Põhjala soovis teha, sai rohelise tule just direktori poolt. Direktor oli alati olemas ja kohal. Varahommikul ja hilja õhtul. Meenutused on ainult positiivsed ja soojad, isegi, kui need on peaaegu 50 aastat vanad.
Meie 7.klass alustas uues 12.Keskkoolis suure rõõmuga ja toreda direktoriga.